Pliiatsid kooli!

Kui sul on kodus vahvaid pliiatseid, 

võta esmaspäeval kooli kaasa.

 Vaatame, mida neil meile jutustada on...

PLIIATS

Tõnis Laasfeld

Praegusel ajal on pliiats täiesti tavaline kirjutusvahend. Kuid milline on pliiatsi ajalugu?

Juba ürginimestel 25000 – 20000 aastat tagasi oli oma pliiats. Nad kraapisid terava luukillu või ränikivitükiga loomakujutusi koopaseinale.

3000 – 2000 aastat e.m.a. oli babüloonlaste ja assüürlaste pliiatsiks kolmetahuline kepike. Sellega suruti kiilutaolisi kirjamärke savitahvlisse. Kui kiri oli kirjutatud , siis kuivatati savitahvel päikese käes kõvaks.

Egiptlased kirjutasid teritatud pillirookepiga.

Venemaal kraabiti kirjatähed terava luupulgaga kasetohule või pärnakoorele.

Roomlased tarvitasid metallkepikest, mis oli ühest otsast terav, teisest tömp. Kepikese terava otsaga kirjutati vahasse, tömbiga suruti vaha siledaks – kiri kustutati.

1665.a. valmistati Inglismaal esimene grafiitpliiats. See ei kirjutanud aga kuigi hästi. Grafiitpulbri ja savi segust pliiatsi, nagu tänapäeval kasutame, leiutas prantslane N. Conte 1790.a.

Umbes samal ajal leiutas Viinis sama meetodi J.Hardtmuth, segu savisisaldust muutes valmistas ta eri kõvadusega pliiatseid.

Nüüdisaegse pliiatsite tootmise meetodi rajas saksa tööstur J.L.von  Faber .

Kasutamiskõlbliku pastapliiatsi leiutasid ungarlased

L. ja G. Biro, kes said sellele leiutusõiguse 1941.a.

Pliiatsid olid vanasti väga kallid. Veel eelmise sajandi alguses kasutati kirjutamiseks krihvlit.

Praegu kasutame me täitepliiatseid , värvipliiatseid , pastapliiatseid ja tindipliiatseid, viltpliiatseid ning ei mõtle üldsegi sellele, et vanasti neid ei olnud.