Smaragdroheketsike

Smaragdroheketsike

Elas kord Smaragdroheketsike. Ta elas Värvese linnas. Kõigi linnaelanike nimed olid nende riideesemete värvi, näiteks Helesinisallike, Mattmustpüksike ja Ereoranžmütsike. Kõikidel värvidel oli oma maja: siniste maja, punaste maja ja kollaste maja. Ta elas koos oma venna, isa ja emaga ühes roheliste maja toas. Smaragdroheketsikese vend oli Ererohejakike, isa oli Kuuserohesaapake ja ema oli Tumerohesallike. Poisi parim sõber oli Erekollaketsike. Nad olid täpselt samasugused, ainult erinevat värvi. Mõlemale meeldisid pallimängud.

   Värvese linna ümber oli paks mets. Kui Smaragdroheketsike ja Erekollaketsike olid juba 

14-aastased, otsustasid nad metsa rändama minna. Jõudes paksu metsa, kohtasid ketsikesed nõida. Alguses olid poisid hirmunud, aga siis nad said aru, et nõid oli kurb. Nõid ütles, et ta võlukepp on kadunud. Ketsikesed läksid edasi ja märkasid trolli, ka tema oli kurb. Poisid küsisid trollilt, et miks ta nii kurb on? Troll ütles, et ta nui on kadunud.

   Smaragdroheketsike ja Erekollaketsike läksid jälle edasi. Tee peal nägid nad veel võlurit, kellel oli sau puudu; haldjat, kellel olid tiivad ära võetud ja ükssarvikut, kellel oli sarv kadunud.

   Äkki märkasid ketsikesed lossi ja maas vedelevat purki. Smaragdroheketsike võttis purgi üles ja mõtles, et küllap seal lossis ikka mõni prügikast on. Kui poisid lossi jõudsid, nägid nad suurt ust. Smaragdroheketsike ja Erekollaketsike läksid uksest sisse ja nägid kõigi kurbade olevuste kadunud asju ja väga-väga kurja hiirt.

   Poisid said aru, et peavad hiire kinni püüdma. Mõeldud, tehtud. Erekollaketsike hakkas hiirt närvi ajama ja hiir alustas tema poole jooksmist. Samal ajal veeretas Smaragdroheketsike purgi hiire ette ja hiir jooksis purki. Ta silmad olid vihast punased nagu Tumepunakindake nende külast. Ketsikesed võtsid kõik hiire kokku varastatud asjad ja viisid need omanikele tagasi. Kõik olid rõõmsad ja ütlesid, et aitavad poisse kui neil on häda käes.

   Kui Smaragdroheketsike ja Erekollaketsike koju tagasi jõudsid, olid kõik väga rõõmsad. Ketsikesed rääkisid neile oma seiklusest ja kõigile meeldi nende jutt väga.

   Kui nad oma seiklustes surma pole saanud, elavad nad rõõmsalt siiani.

Kutt Kaaren