Mustjopeke

Mustjopeke

Kord elas Mustamäel poiss nimega Mustjopeke. Mitte sellepärast polnud ta nimi Mustjopeke, et ta mustikaid sõi, vaid sellepärast, et alati, kui ta õue läks, hakkas vihma sadama ja päike paistma. Nii tekkis kaunis vikerkaar.

 Ühel päeval läks Mustjopeke turule pipart, musta soola ja mustikaid ostma.Ta armatas väga mustikaid pipra ja musta soolaga süüa.

 Kui poiss koju jõudis, siis ta sõi kohe oma mustikad koos pipra ja musta soolaga ära. Mustjopekese ema saabus ekspressbussiga koju ja märkas Mustjopekest : “Kallis Mustjopeke, su hea vanaisa ei saa uksest välja, et süüa ostma minna, palun mine vii need toiduained ja mustikad vanaisale!“ Mustjopeke ütles, et olgu siis pealegi, kui vanaisa just uksest välja ei saa.

 Kui poiss õhtul vanaisa poole läks, siis kukkus üks must hirmus panter tema silme ees otse rõdult alla. Panter kihutas ähvardavalt suurte hüpetega Mustjopekese poole. Kuid järsku põgenes väle kiskja hoopis kellegi eest Mustjopeke enda selja taha peitu, sest... Sest hiigelsuur rotikari jooksis Mustjopekese ja pantri suunas. Mustjopeke sai kohe aru,et panter kardab rotte ja hakkas kärmelt oma seljakotis tuhnima. Kui rotid olid peaaegu pantri ja poisini jõudnud, viskas poiss rottidele ootamatult pipart näkku ning rotikari kadus kui tina tuhka! Panter tänas Mustjopekest ja saatis ta sõbralikult vanataadi koduni välja.

 Vanaisa juurde jõudes hüppas poiss taadile sülle, andis asjad üle ja jutustas õhinal, kuidas ta pantri ja rotikarjaga kokku oli saanud. Mustjopeke lausus: “Varsti näeme jälle vikerkaart, vanaisa!“ Siis nad kallistasid üksteist.

Paul Pärtel