Mustumütsu muinasjutt

Mustumütsu muinasjutt

Seitsme maa ja mere taga on üks väike ja armas külake Nipitiri. Nipitiri külas on vähe rahvast, umbes nii 106. Seal külas teadsid kõik kõiki.

Aga meie jutu peategelased on Punapüks ja Mustumütsu. Pünapüks on üks lõbus tütarlaps.Tavalised tüdrukud tema külas kannavad kleite ja seelikuid, aga tema ainult pükse. Ja ainult punaseid. Punapüksi päris nimi on Triin. Teda hüütakse Punapüksiks sellepärast, et ta kannab ainult punaseid pükse. Kui sa tal juhuslikult külas oled käinud, siis sa oled näinud, et ta kapis on ainult punased püksid ja punased riided.

Mustumütsu on aga varjupaiga kass.Tegelikult on see kass valge, aga Triin tegi talle musta mütsi, et ta oma ilusaid valgeid kõrvakesi ära ei määriks. Mustumütsul polnud päris nime ja Triin panigi talle nimeks Mustumütsu.

Punapüks tahaks Mustumütsu endale lemmikloomaks võtta, aga tema ema ei salli üldse loomi, eriti karvaseid, sellepärast käibki Triin igal pühapäeval kiisukest vaatamas ja temaga mängimas.

Ka sel pühapäeval pakkis Triin koti, et Mustumütsu juurde minna.Triin tahtis ka mustumütsule väikse kingituse teha ja selle jaoks oli tal natuke raha vaja.
Kuna isa,kes alati lahkelt on valmis aitama, oli tööl, niisiis pidi tüdruk ema käest raha küsima. Ega ta ema kuri pole. Lihtsalt, kui asi puudutab loomi, ei aita ema just eriti suure rõõmuga. Aga oma lapsele „ei“ ka ei ütle.
Punapüks saigi  ema käest natuke raha.

Kui tüdruk poes oli, ostis ta mustikaid, ploome ja lagritsat. Lagrits oli nende mõlema lemmik. Triin maksis ära ja asus varjupaiga poole.Tee peal nägi ta paari sõpra, kes kutsusid teda mängima, aga tüdruk keeldus,sest ta tahtis ju Mustumütsu juurde minna. 

Varjupaiga maja oli päris suur ja punane.
Punapüks helistas kella ja jäi ootama. Varsti kostus aparaadist tuttav hääl: ,,Kes seal on?"
,,See olen mina,Triin, tulin Mustumütsu juurde,“ teatas Tüdruk. Sellepeale kostus aparaadist kurb hääl: ,,Mul on väga kahju,aga just täna hommikul tuli üks meesterahvas ja ostis ta ära, aga mütsi jättis sulle."

Triin oli väga kurb,sest Mustumütsu oli ta parim sõber ja nüüd on ta läinud. Triin jalutas kodu poole nii kurvalt, kui kurb üldse olla sai.
Kui ta koju jõudis ja uksest sisse astus tuli isa tema juurde ja lohutas teda nii, kuidas jaksas ja ütles: ,,Mul on sulle üks üllatus ka.“ Ja isa tõi teisest toast väikse valge kassipoja. Triin ütles isale: ,,Et ta näeb välja täpselt nagu Mustumütsu. Isa imestas  ja ütles: ,,Nii kutsuti teda varjupaigas ka."
Kui nad veel surnud pole elavad nad tänase päevani.

Anett