Halljuukseke

Halljuukseke

Kord ennemuiste elas lõbus Halljuukseke. Tal oli selline eriline nimi, sest ühelgi tema sugulasel ei olnud kunagi olnud halle juukseid.

Kord lausus ta vanatädi, et su ema on raskelt haige, palun vii talle need tabletid. Kuna Halljuukseke oli vanatädi juures, pidi ta üle laia põllu ja kitsa jõesilla minema. Olles minekuks valmis, lausus ta vanatädile mõned head soovid ja asus teele. Kui ta oli üle põllu jõudnud,  mõtles ta, et puhkab veidi jalgu sillerdavas jõevees. Kaugemal silmitses teda väike krokodill.

Kui tüdruk kuulis samme, hakkas ta kohe jalgu kuivatama ja tahtis ära minna. Kahjuks oli juba liiga hilja, sest krokodill oli päris lähedal. Krokodill ütles lahkelt: “Tere tulemast mu kodukülla! Kas soovid võileibu või tassikest teed?“ Aga plikatirts tahtis iga hinna  eest minema saada, sest tal oli kananahk ihul, mis tähendas tema puhul suurt hirmu. Seepärast lausus ta väriseva häälega:“Tänan, ei.“ Tütarlaps tahtis kohe plehku pista, aga ta ei teinud seda, sest ta ei tahtnud näidata kui väga ta kardab. Halljuukseke julges joosta alles siis, kui krokodill vee alla oli kadunud.

 Lõpuks linna jõudes, otsustas tüdruk oma lugu emale mitte rääkida, sest ta arvas, et ema võib lugu kuuldes veel haigemaks jääda. Seepärast kirjutas ta kohtumisest krokodilliga vanatädile pika kirja ja saatis postiga ära. Kui vanatädi seda luges arvas ta, et küll tüdrukul on vedanud, et loomad teda armastavad.

Arthur Rohan