Salli-Täpi lugu

Salli-Täpi lugu

Elas kord üks väike koer, kelle nimi oli Salli-Täpi. Tema nimi tuli sellest,et tal oli ümber kaela suur täpiline sall. Ta oli hulkuv koer nagu mõned teda kutsusid. Kutsikas ise aga arvas, et ta on lihtsalt rändkoer. Talle meeldis väga reisida. Ta oli käinud nii Tartus kui ka Võrus ja isegi Haapsalus.

 Praegu viibis kutsu aga Tallinnas, mis oli tema viies  peatumispaik tema praegusel rändel. Tal oli Tallinnas väga tore, kuna tal oli seal palju toredaid sõpru: Kiisu- Miisu juunior, Kirju koer ja Mustumütsu. Neid  kõiki oli ta oma eelmistel rännakutel kohanud.

 Kuna Salli-Täpi oli Tallinnas esimest korda, oli tal palju avastada. Näiteks need sarvedega bussid, neid polnud Salli-Täpi kunagi näinud ja muidugi kõrged hooned. Kui ühel hommikul Salli-Täpil olümpia hotelli suutis sisse lipsata, oli ta täiesti hämmingus. Otsekohe läks koerake lifti ja sõitis kõige ülemisele korrusele. Sealt ülevalt tundusid inimesed imepisikesed ja Salli-Täpi  tundis nagu ta lendaks. Kui Salli-Täpi Tallinna vaatamisväärsustega tutvunud ol,i läks ta endale magamiseks kohta otsima. Lõpuks leidiski kutsikas ühe tupiktänava, mille lõpus oli mõnus pehme tekk . Kuna oli juba hilja, jäigi Salli-Täpi sinna magama.

Järgmisel hommikul ärkas Salli-Täpi kellegi sammude peale. Kui ta oma pea üles tõstis ja silmad avas, nägi ta halli autot, mille peale oli suurte tähtedega kirjutatud TALLINNA LOOMAPÜÜDJAD. Salli- Täpi oli väga hirmunud, kuna ta oli oma sõbralt Kirjult Koeralt kuulnud, et halli autoga mehed käivad mööda Tallinna ja püüavad kinni loomi. Mehed hakkasid Salli-Täpi poole minema.  Salli-Täpi püüdis põgeneda, kuid mehed  võtsid  ta ikka kinni ja viisid  autosse.

Autos oli veel palju loomi seal oli nii kasse kui koeri,  kuid peaaegu kõik neist magasid. Kuigi Kirju Koer oli teda juba looma püüdjate eest hoiatanud kartis Salli-Täpi siiski. Äkki need pole tavalised looma- püüdjad,  vaid äkki tahavad nad temast kasuka teha nagu filmis 101 dalmaatsia koera. Seda ei tohi ju juhtuda.  Hirmunult vaatas Salli-Täpi vaikselt ringi, kuid keegi ei tundunud tuttav olevat.

Kui auto peatus viisid mehed kassid ja koerad majja, kus pandi nad puuridesse. Salli-Täpi oli puuris koos teiste koertega.  Mõne aja pärast toodi neile ka süüa. Kui Salli-Täpi oli kõhu täis söönud, jäi ta magama.

Hommikul ärkas ta üles teiste koerte haukumise peale. Oli peaaegu võimatu aru saada, mis juhtunud oli. Lõpuks  sai Salli-Täpi aru, mis juhtunud oli, keegi oli endale looma  võtma tulnud. Korraga vaibus kisa ja oli kuulda ukse prõksumist. Sisse astusid loomapidaja Kaie ja üks heleda peaga naine, kes oli arvatavasti  endale koera otsis. Heleda peaga naine ja Kaie käisid ühe puuri juurest teise juurde. Heleda peaga naine läks Salli- Täpi puuri juurde ja küsis Kaielt: „Kas ma saaksin selle armsa täpilise salliga kutsika endale sülle?" ,,Jah, muidugi " vastas Kaie ja võttis Salli-Täpi sülle. Kui naine oli kutsikat natuke aega süles oli hoidnud ütles ta loomapidajale: ,,Ta tundub väga nunnu, tema ma võtangi"

Kui heleda peaga naine ja Salli-Täpi koju hakkasid sõitma, kuulas naine muusikat koerale see  meeldis .Ta isegi ulgus vaikselt kaasa. Kui kutsikas koju jõudis võttis teda vastu üks väike patsidega tüdruk, kes hakkas koeraga kohe mängima. Nad  panid  koerale uue nime. Salli-Täpi uus nimi oli nüüd lihtsalt Täpi. Õhtul, kui oli aeg magama minna, magas Täpi väikese tüdruku kõval, kelle nimi oli Anette.

 Kui Anette hommikul ärkas, jättis ta Täpi ikkagi magama ja pani talle teki peale. Kui koerake lõpuks ärkas ja kööki läks, siis  oli talle välja pandud värske toit. Pärast sööki võttis Anette ta diivani peale ja nad hakkasid koos telekat vaatama.

Täpi oli nüüdseks aru saanud, et ränduri elu polnud tema  jaoks ja et kodus on kõige parem.

  Els Aleksandra