Muinasjutt "Sinikleidike"

                                                                        Sinikleidike

              Ühel ilusal suvehommikul ärkas väike Sinikleidike oma ilusas helesinises majakeses. See asus mere ääres kivirannas. Majakese taga laius aga ilus suur männimets. Täpsemalt elas ta seal koos oma emaga. Kuid päris nimi on tal Kerstin.

Sinikleidike mängis parajasti suure kivi peal, kui korraga hüüdis teda ema: “Sinikleidike, vanaema on haigeks jäänud, palun vii talle natuke süüa ja juua!” Sinikleidike ronis kiiresti - kiiresti kivi otsast alla ja jooksis tuppa. Ema oli juba korvi valmis sättinud. Ta oli sinna pannud siniseid kummikomme, piparkooke sinise glasuuriga, väikseid rummikooke siniste pärlikestega, limonaadi ja vett. Ta kohenada natuke Kerstini sinist kleiti ja saatis ta metsateele.

Tema vanaema elab männimetsas väikeses tumesinises majakeses. Metsas korjas Kerstin parajasti sinililli oma vanaemale, kui äkki nägi ta oravat sinise kaelakeega. Kerstin jooksis talle järele.

 Varsti jõudis ta väiksesse koopasse ja läks sinna sisse. Seal oli pime. Tüdruk kõndis natuke ringi, kuni koobas muutus valgeks ja keegi hüüdis: “Üllatus!” Koopa sügavikust tulid välja ema ja vanaema ning kinkisid talle sellesama väikese orava.

Kerstin oli väga õnnelik ja alles nüüd sai ta teada, et vanaema polegi haige ja toit korvis oli mõeldud peo jaoks!

Samuti tuli talle alles nüüd meelde, et tal on täna sünnipäev!

Karolin