Kirjumütsike ja Lumivalge

Kirjumütsike ja Lumivalge

Elas kord seitsme maa ja mere taga Kirjumütsike. Teda kutsuti Kirjumütsikeseks sellepärast, et ta kandis kogu aeg kirjut mütsi. Selle juurde kuulusid kirju sall, kirju pluus, kirju seelik, kirjud põlvikud ja kingad. Külmadel ilmadel kirju jope ja püksid.

Kirjumütsikesele meeldisid väga loomad, eriti koerad. Aga isa ei lubanud tal koera võtta, sest isal oli loomakarvade vastu allergia.

Nii käis Kirjumütsike iga päev naabrinaise juures, kellel oli valge koer Lumivalge.

Ühel päeval läks tüdruk koeraga jalutama. Äkki ta komistas ja kukkus lüües ära pea. Ta ei tõusnud, sest kaotas teadvuse. Koer kes ei mõistnud, mis oli juhtunud, oli ehmatanud. Lõpuks otsustas Lumivalge, et ta peab päästma oma sõbra. Niisiis võttis ta tüdruku kraest kinni ja hakkas teda kodu poole tirima. Kui koer oli tüdrukut natuke aega tirinud, sai ta jõud otsa. Sellel ajal kui koer puhkas, hakkas tüdruk tasapisi toibuma. Koer muutus väga rõõmsaks ja lakkus tüdruku nägu. Tüdruk oli samuti rõõmus koera nähes.

Õhtul kodus rääkis Kirjumütsike emale ja isale oma seiklusest. Vanemad ehmatasid ja hakkasid igasuguseid küsimusi esitama.

Ema päris: ,,Kas sul pea valutab? Kas sul on halb olla“

Aga tüdrukul oli kõik korras, sest Lumivalge oli ta päästnud.

Õhtul kuulis Kirjumütsike, et samas kohas, kus ta kukkus oli 10 minutit hiljem toimunud autoõnnetus. Kujutate ette, mis oleks juhtunud, kui Lumivalge poleks Kirjumütsikest ära tirinud.

Uhh, ma ei taha sellele mõeldagi.

Lumivalge ja Kirjumütsike elavad veel siiamaani õnnelikult.

Liisa