Mõeldes leivast (luuletused, jutud)

Ära talla vilja,

sellest saab ju leiba.

Rukkilill on sinine,

sääsk mu kõrval piniseb.

Tuul rukist õõtsutab,

viljapäid kiigutab.

Kombain läeb põllule,

lapsed kõik nüüd õuele.

/Mari ja Annabel/

Rukkilill on sinine

sooja päikse käes,

naerab nagu päiksekiir,

kõigil rõõmus meel on siis.

Leib see ahjus küpseb just,

aga õues õõtsub rukkipõld.

Sellelt põllult teri korjan

päris hilisõhtuni.

Kui päike õhtul looja läeb,

siis magama ka mina läen.

Hommikul päiksetõusus aa´l

taas rukist lähen korjama.

/Elisabeth/

  
Leib

Austusväärse leiva hõng

on kui õõtsuv rukkipõld,

mille vahel sinavad

rukkililled sinakad.

Kodune on tunne siis,

kui on laual maugus leib.

Jahu tulnud otse veskist,

kus ta hoolsalt valmis tehti.

Kui leivapätsi ahju panen

ja natukene valvel olen,

siis varsti ahjust võtan ta-

sooja leiva nõnda hea.

Els ja Noora

Magus leib

Oli ilus suvepäev. Lapsed mängisid õues koeraga. Ema tegi toas leiba.

Varsti tundsid lapsed magusat leiva lõhna. Siis hüüdis ema lapsed sööma.

Nad jooksid tuppa, koer nende kannul.

Emal oli laud kaetud ja rukkililled laual vaasis. Kõik istusid ja hakkasid sööma. Koer tundis ka head lõhna ja tahtis leiba maitsta. Lapsed andsidki talle leiba.

Anett ja Karolin