Mardipäev

MARDIPÄEV-10.NOVEMBER
Ähmased, tuhmid ja lühikesed on novembrikuu päevad, ööd aga pikad ja kottpimedad. Hilissügis on nüüd peremees, kes annab meile napilt valgust ja soojust. Ainult päeva südames näitab ennast ka päike. Ikka ja jälle on taevas sombune ja pilves ning sealt sajab külma vihma või tuleb lumelörtsi. Samas selgineb taevas ja öösel külmetab. Niisugused on mardipäeva-aegsed ilmad.

Pärast hingedepäeva (2. novembril) tuleb mardipäev (10. novembril), vanade eestlaste mardusepäev, millega lõppes muistsel ajal mihklipäevast siiani kestnud marraskuu ehk surnuile pühendatud aeg.

Ühtlasi oli muistne mardusepäev, nüüd juba mardipäev, sügisese lõikuspeo jätk, mis ajaks välistööd oli lõpetatud ja mindi üle talvistele töödele. Mardipäev oli peamiselt meestepüha: “Mart on üle põldude, Kadri üle karja,” öeldi meie pool rahva seas.

Usuti, et mardiõhtu pühitsemine toob õnnistust põldudele. Pereisa pruulis mardipäevaks õlut ja pereema küpsetas odrakaraskit, et talu söögilaud oleks pühapäevasem. Ka oli kombeks süüa mardihane. Hani oli kodutalus tähtis kodulind, karjane kaagutamas vainul ja jõekäärus.

Mardilaupäeval lõpetati töö varakult, koristati tuba ja seati kõik maja asjad korda ning jäädi marte ootama. Viimaks tuligi kamp maskeeritud noori mehi ukse taha, esimesel pill, viimasel suur kott kaelas, teised olid naljategijad ja järelvaatajad, kas talus kõik tööd tehtud ja maja asjad korras. Kõigepealt robistati vitsakimbuga ukse taga ja hakati laulma:

Laske mardid sisse tulla,
mardid tulnud kaugeelta,
läbi pika pilliroo,
läbi kare kasteheina!
Mardi jalad valutavad,
mardi küüned külmetavad.
Mart pole tulnud saama pärast,
mart tuli vilja õnne pärast!

Siis astusid mardid tuppa. Pärast tervitamist otsiti toas kõik laokil asjad üles ja nõuti seletust, kelle süü läbi need laokile on jäänud. Vaadati ka pererahva tööd ja kontrolliti laste kombeid ja korda. Olid tööd halvasti tehtud ja lapsed kombevaesed, vallatud või laisad, anti neile vitsu. Naistelt ja noorikutelt küsiti:

Kas linad lipsitud,
kas takud tongitud?

Saades jaatava vastuse, algas tants ja mäng, millele talu noored kaasa lõid. Hiljem tuli pereema toitude ja maiustustega, pereisa õllekannuga. Pakuti liha, värsket leiba, saia, mett ja õunu. Mardiisal oli tavaliselt kott kaelas herneste ja rukkiteradega. Neid viskas ta peoga põrandale ja ütles:

Viskan sisse viljaõnne,
suskan sisse kaeraõnne!

Lahkudes soovisid mardid pereisale head viljaõnne, pereemale head karjaõnne, tüdrukutele head peiuõnne, poistele head pruudiõnne ning lahkusid lauldes:

Rukkid kasvage, lusted kaduge,
linad kasvage, ohakad kaduge,
sead sirged ja siuakad,
lehmad madalad, matsakad,
hobused turjakad, tugevad!

Mida suurem kamp mardijooksjaid, seda rohkem lapsi peremehele, rikkalikku põllusaaki ja õnnistust kariloomadele. Seda talu, kuhu marti sisse ei lastud, pidi tabama viljaikaldus ja vaesus.

Ennustati, et mardipäeva lumi toob hea vilja - aasta ja kasvatab palju õunu. Kui mardipäeval oli vihmane ja udune, pidi tulema pehme talv suure lumega, suvi aga vilu ja vihmane. Oli aga mardipäeval ilus ilm, siis pidi ka suvi tulema ilus ja andma korraliku heina- ja vilja-aasta. Öeldi veel: mardipäeva külm toob külmad jõulud, mardisula aga sopased jõulud. Mida Mart külmetab, seda Kadri leotab lahti!

Eks vaatame, kas vanarahva ennustused ilmastiku kohta lähevad ka tänapäeval täppi või mitte. Ega nad ka vanasti alati täppi ei läinud, ilmataat mängis ka siis inimestele vingerpussi.

Head mardipäeva!

(Katkend Kustas Põldmaa raamatus „Nurmelt ja niidult“ )