Rukkileib on
eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega
asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli
igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus
toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu
korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks.
Leib kujunes
aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust meie
esivanemate elus näitab seegi, et leivale omistati üleloomulikke omadusi ja
seda kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi. Leiva üle
ei tohtinud kunagi viriseda, oli see siis aganane või hilisemal ajal juba
puhtast rukkijahust küpsetatud.
Rukkileib on peaaegu tuhat aastat Eestimaa
inimest hällist hauani saatnud. Hoolega jälgis põllumees rukki kasvu, sest
rukkipõllult sai alguse igapäevane leib. Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks
olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud tainast ja selle
käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud tainast leiva küpsetamine mõjutas
teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati
leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele
täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka
rehe- ja toaahjuna.
/http://www.leivaliit.ee/leivast/rukkileib/
Koolisöökla kostitas erinevate leivasortidega.
Eesti keele tunnis lugesid õpilased rukkileivast kauges minevikus ja vastasid loetu põhjal küsimustele.
Segipaisatud tähtede seast otsiti leivategemisega seotud sõnu.
Leib oli elu alus ja jääb ka selleks- leiba ei saa asendada.
0 kommentaari:
Postita kommentaar