Ühel kena hommikul
tuli klassi õpetaja.
Laste meeled otsemaid
ajas sassi õpetaja.
Võttis klassi sappa siis
kena lahke õpetaja.
Klassist välja klassi viis
kena lahke õpetaja.
Metsa oma lapsed viis,
metsa alla lahti laskis.
Jooksid, jooksid lapsed siis
keset hiirekõrvus kaski.
Nägid ära kase all
metsalinnu lauluõrre.
Nägid ära lagedal
iga uue rohukõrre.
Aga kõige julgem neist
ronis kuuse latva üles.
Seal ta nägi üht ja teist.
Nägi saari mere süles.
Aga kõige pisem neist
pohlavarre kiigel kiikus,
kuulis imeuudiseist,
kõigest, mis all samblas liikus.
Aga õpetaja see
luges puude eluringe,
kuulas noorte pungade
vaevu aimatavat hing.
Mõtles puude kohinast
üle männiokkais raja,
mõtles iga oma last
läbi aastate ja aja.
Õhtul igaühel neist
mingit ime hoidis pihu.
Õhtul igaühel neist
punga ajas hing ja ihu.
0 kommentaari:
Postita kommentaar