Põnevat lugemist- omalooming

Merekoletis

Elas kord meres koletis. Kõik kartsid teda koleda välimuse ja julmuse pärast. Teiste hirmutamine tegi talle nalja. Kõik, kes ei suutnud plehku panna või peitu pugeda, sõi ta ära.

Ühel päeval teiste hirmutamiseks neelas ta alla kivi, mis oli võlukivi. Koletis muutus heaks. Nüüd on meres kõigil hea elada.

Kristijan

Võlutikud

Elas kord üks mees. Ta oli vaene. Ükskord aga koputas keegi  ta uksele. Uksel oli kuulus võlur, kelle nime keegi ei teadnud.

Ta küsis:”Kas te saaksite tuua kaljust mulle mu võlutikud? Tasu on suur.” “Aga muidugi toon selle teile!”

Mees läks läbi metsa ja jõudis suure kalju juurde. Ta läks sisse. Oli väga pime. Järsku nägi ta tikutoosi, tõmbas seda ja ta nägi suurt varandust. Mees toppis kõik taskud täis ning läks koju.

Võlur küsis tikud endale ja läks minema. Mees aga elas õnnelikult elu lõpuni.

William

Seiklused

Ennemuiste elasid kaks jänest Karolin ja Iti. Nad elasid metsas. Ühe väga suure kivi taga oli urg, kus mängisid jänkutüdrukud. Nad elasid juba viis aastat koos.

            Äkki ütles Karolin:”Lähme avastame koos seiklusi!”

“Lähme jah!”

Nii nad läksidki seiklusi avastama. Äkki märkas Iti urgu, kust kostus norskamist.

Iti ütles:”Lähme ja vaatame, kes seal norskab.”

Karolin lausus:” Ärme lähme, äkki on jahimees.”

Iti sõnas: “Oh sind, argpüksi küll! Ei ole seal mingit jahimeest.”

Nii kui ta oli seda öelnud, ilmus nähtavale karu.

Liisa

Nõiatüdruk Alexa

Elas kord ühel salapärasel saarel kuri Läänenõid.

            Aga ühel päeval sündis tal nõiatüdruk. Ennäe, tüdrukul olid kullakarva juuksed. Lapse nimeks sai Alexa. Alexa oli hea. Ema aga kurjemast kurjem.

            Paari päeva pärast ütles ema:”Olen juba liiga vana, et nõiariiki valitseda. Võta see omale.”

Kui nõid suri, siis pöördus Alexa alati heale. Nõiad olid šokis.

Vanim ütles:”Nii see edasi minna ei saa! Meie oleme loodud pahadeks, Alexa aga heaks!”

Nad otsustasid Alexa ringist välja visata, aga Alexa oli liiga lustakas ja võlus neid iga päev sõbralikumaks ning nendest kõigist said inimesed. Nad oskasid veel ainult ravida teisi ja sellepärast polegi enam nõidu.

Mari

Väike jänes

Seitsme maa ja mere taga oli väike maja. Selles majas elas jäneseema. Tal sündis väike ja väga-väga armas jäneselaps.

            Ükskord ütles ema:”Ma lähen toitu ostma.”

Natukese aja pärast koputas keegi uksele.

Väike jänes küsis:”Kes seal on?” Ukse taga oli väike siililaps.

Siil vastas:”Mina olen väike siil.”

Jänes lasi siili sisse. Nad said sõpradeks.Kui ema koju tuli, ütles jäneselaps kohe:”Ma sain uue sõbra.”

Jäneseema ütles:”Väga tore!” Nad mängisid õhtuni ja jäneseema ütles siilile:”Sa võid nüüd koju minna.”

Siil ütles:”Mul ei ole oma kodu.”

Jänesed võtsid siili enda juurde elama.

Anett

Nõia saar

Elas kord ühel saarel üks nõid. Kõik inimesed kartsid teda. Keegi ei julgenud saarele minna.

            Nõid ei teadnud, et saarele olid tulnud lapsed. Lapsed mõtlesid, et nõid on kõigest väljamõeldis, kuid olid siiski väga ettevaatlikud, sest neist kõige suurem oli vaid kaheteistaastane. Nad teadsid, et nõid elab saare lõunapoolel ja olid läinud teadlikult põhjapoolele, et nõid neid kätte ei saaks. Kuid kaheteistaastane Maarika arvas, et nõid pole rumal. Temast kõigest kaks aastat noorem vend ütles, et ega nõid siia ju mingeid turvakaameraid üles pole pannud.

            Nii nad kõndisid edasi ja edasi. Kuni jõudsid nõia maja juurde. Maarika piilus kanast sisse.

“Mis sa näed?” küsis ta noorem vend.

“Oota, kohe ütlen!Oh issand,” hüüdis Maarika, “see ongi nõia maja.”

”Ja mis siis on? Ma teadsin, et nõid olemas on. Lase mul ka vaadata!”

Maarika tuli akna eest ära. “Kuule, kaome siit!” ütles ta.

“Ei, mina ei tule!”

“Sa tahad siia jääda või?”

 “Seda võib ju kaaluda.”

”Hiljaks jäime.”

“Mis mõttes hiljaks?”

 “No vaata, ta läheb juba lõunasele jalutuskäigule.”

“Mis siis on?”

“Vot see on oi oi...nõid ise.”

            “Mida te minu saarel teete?” küsis nõid kurjalt, ent leebel häälel.

            “Oi, vabandust!”

            “Ei ole hullu, olete ju nii armsad lapsed. Äkki astute sisse?”

            “Muidugi, kohe tuleme!”

            “Lähme!”

Nõid pakkus neile suppi ja lapsed jäid tema juurde ööseks. Hommikul, koidiku ajal, läksid lapsed ära ning peale seda ei kartnud teda enam keegi. Kõik rääkisid veel kaua kahest julgest lapsest, kes astusid hirmule vapralt vastu.

Els

Kommimaailm

Elas kord Kommi-Poiss. Ta elas kommimaailmas. Kõik puud olid pulgakommid, maa aga piparkook ja majad kummikommidest. Ühel päeval tahtis laps maailma avastama minna. Ema ütles:” Ma olen nõus.”

            Mõne aja pärast jõudis laps koju ja isa ütles:”Poja, kas sa tahad minna ümbermaailmareisile?”

Laps vastas:”Ma tahaksin küll, aga me ju elame hiiglesuure tordi peal.”

“Ah jaa,” lausus isa.

Kui piparkook ära pole söödud, elavad nad tänapäevani.

Jürgen

Šokolaadimaa lapsed

Kord elasid ühed väga erilised lapsed. Sellepärast erilised, et nad olid üleni pruunid ja šokolaadi täis.

            Ühel päeval tuli laste vana hea sõber šokolaadijänes külla. Jänes hüüdis lastele:”Terekest!”

Lapsed vastasid: “Tere!”

Nad mängisid päev läbi, kuni saabus öö ja jänes läks tagasi.

Noora

Jänesepojad

            Elas kord üks jänes. Tema pojad olid ulakad. Aga üks oli natuke rahulikum.

            Nad hullasid terve päev. Ja kui õhtu saabus, siis käskis ema neil magama minna. Keegi ei läinud magama, ainult väike Jänkuke. Ema oli väikese Jänkukesega rahul. Ta paitas Jänkukest. “Homme, 3. aprillil algavad munadepühad,” ütles ema.

            Saabusidki munadepühad. Kõik jänesed hakkasid mune värvima. Lausa kümme jänest. Jäneste nimed olid: Noora, Kirke, Jänkukene, Anett, Liisa, Paul, Maria, Mari, Els. Kõik peale Jänkukese olid ulakad. Neile kõigile  meeldis teiste jänkudega mängida. Munadepühade eel tegid nad oma tehases värvilised munad valmis. Mõned jänesed pakkusid neid raha eest.

            Jänesepere värvis ka mune ja Jänkukene viis need külla. Selle küla nimi oli Kooli küla. Jänkukesed käisid ka koolis. Nad õppisid seal eesti keelt. Muidu rääkisid nad jänese keeles. Nad olid õppimises nii kaugel ees, et teised 1. klassid ei jõudnud neile järele. Nad õppisid ka inglise keelt. See maa kus nad elasid on magusamaa. Seal on puutüvi tehtud šokolaadist. Rohi on tehtud kummikommidest. Ükskord ütles ema:”Täna tulen ma hiljem koju. Te võite nii kaua koolis olla, kui tahate.”

            “Emme, millal sa koju jõuad?”

            “Kell kaks,” ütles ema.

            “Oi kui tore!” ütlesid jänesed. “Meil ongi nüüd üks tund rohkem.”

Maria

Külmajänes ja soojajänes

Elasid kord külmajänes ja soojajänes. Külmajänes ja soojajänes olid sõbrad, aga ei saanud kunagi kokku. Kord otsustas külmajänes, et on olemas ainult kaks aastaaega: suvi ja sügis. Võiks olla selline aastaaeg, et on külm ja soe. Aga teeks õige ise ühe aastaaja? Võiks olla kevad. Kevad on täpselt sobiv sõna. Nüüd võiks kutsuda soojajänese külla. Ja võiks olla juba kevad.

 Ja nüüdsest peale on ka kevad kalendris.

Kirke

Lihavõttejänku

Täna 2. aprillil reisib lihavõttejänes mööda maju ja peidab igale poole,  kus on head lapsed, igasuguseid häid asju.

 Järsku vaatas jänes oma võlukaardilt, et ta on käinud ära kõikides paikades, kus ta peab käima. Jänesel hakkas igav. Äkki tuli talle meelde, et ta saab minna Luunikule ja Värkale külla, nad on ta sõbrad.

Ja see ta ongi- lihavõttejänes. Tal lihtsalt ei ole nime. Kõik kutsuvad teda nii nagu ise tahavad. Teel metsa, oma sõprade juurde, kohtas ta palju erinevaid linde. Nende laulu kuulates läks tee palju kiiremini. Lõpuks jõudis ta sihtpaika.

Raian

Lihavõttelood

Elas kord lihavõttejänes. Tal olid sõbrad jänes Oskar ja jänes Olivia. Nad olid õde ja vend. Lihavõttejänesele ja ta sõpradele meeldis õues käia. Aga kõige rohkem meeldis neile lastele üllatusi teha.

            Ja nii nad otsustasid 8. aprillil laste juurde minna. Aga Olivia ütles:” Enne peab ju ettevalmistama.”

Poisid vaatasid sõnatult üksteisele otsa ja ütlesid:”Olgu.”

Juba järgmisel päeval tuli Olivia asju täis korviga. Oskar küsis:”Mis sul seal korvis on?”

Olivia hüüdis vastu:”Eks ikka söögiasjad!”

“Olgu,” ütlesid poisid.

            Saabus õhtu ja nad pidid magama minema. Lihavõttejänes ütles:”Homme läheme lastele külla!”

Elisabeth

Lumedraakon tuledraakoni vastu

Elas kord üks lumekuningas, kes tahtis ainult vett ja vett. Ükskord jõudis ta ühe koera juurde, kes tegi ta tuleku peale:”Auh rrrrrr rrrauh rrrauh, kes sa oled? Ja mida sa tahad?”

Lumekuningas ehmus ja vastas: “Ma olen lumekuningas. Ma tahan vett.”

Koer näitas talle teed. Lumekuningas tänas koera ja hakkas minema. Kõndis ja kõndis, kuni kuulis mingit imelikku häält. Ta tegi jääst endale kuuldetoru ja kuulas. Korraga tundus talle, et hääl tuleb temast ja vaatas oma habeme alla, kust hääl tuli. Seal oli lumedraakon, kes põgenes kohe ja hoopis lumedraakon leidis jõe ja jõi sealt nii-nii palju, et läks täiesti suureks.

Kuna ta ei teadnud eriti palju kohti, siis rändas ta päris mitmes linnas ja riigis nagu: New York, Tallinn, Helsingi, Moskva, London, Läti, Leedu, Saaremaa, Hispaania, Aafrika, Jaapan, Hiina, Põhja-Ameerika, Suur-Ameerika, Väike-Ameerika.

Ta käis ka tulemaailmas, kus ta nägi tulelossi. Kus hakkas järsku jube palav. Ja aina palavamaks läks.

Äkki nägi ta üht meest, kes karjus. Järsku tuli tuledraakon. Nad võitlesid ja võitlesid, kuid väsisid mõlemad ja hakkasid sõpradeks.

Paul

Võlulill

Elas kord üks tüdruk. Ta elas metsa ääres väikeses majakeses. Tal polnud kaaslasi, ainult üks väike armas kassipojake.

            Ta käis iga päev oma armsa kassikesega jalutamas ja lilli korjamas. Kuid ükskord juhtus midagi imelikku. Ta nägi nii säravat lille, et see võttis lausa pimedaks. Ta mõtles, et lill on nii ilus, et ei raatsi seda korjata.

            Kui ta järgmisel päeval sinna läks, selgus, et see pole tavaline lill vaid võlulill.

Karolin

Imeloom

Ükskord ammu-ammu elas imeloom. Ta käis igal pool ja magas puu otsas.

       Kord nägi ta teist imelooma. Teine imeloom hakkas teda narrima. Esimene imeloom kurvastas ja lonkis minema. Jänes nägi kurba imelooma ja küsis:”Mis sul juhtus?”

            Imeloom vastas:”Teine imeloom narris mind.”

            Jänes ütles:”Tule minuga kaasa.”

Nad kõndisid ja kõndisid, kuni jõudsid jänese maja juurde. Jänes ütles:”Astu sisse, imeloom!” Imeloom astus sisse ja imestas:”Oi kui ilus maja! Kahju, et mul sellist maja ei ole. Mul ei olegi maja.”

Jänes imestas: “Kus sa siis ööbid?”

Imeloom ütles:” Ma ööbin puu otsas.”

“Kus sa süüa teed?”

Imeloom vastas:”Ma ei teegi süüa.Ma korjan puu otsast.”

Jänes ütles:”Teeme sulle maja.”

Nad tegidki maja. Imeloom tänas jänest ja nad elasid õnnelikult.

Kutt