Luuletusi Mõmmikust- omalooming

Meie Mõmmik

Elab meie maal üks Mõmmik,

mööda haiglaid ringi kõnnib.

Seal ta lapsi rõõmustab,

vanemaid ka võõrustab.

Päeval tema juttu aab,

pärast sind ka lohutab.

Õhtul unejutte loeb,

vargsi sulle kaissu poeb

Selline on meie karu,

 vaigistada oskab valu,

meie armas Mõmmik-

haigete laste lemmik.

Sass

Mõmmik tegutseb

Ükskord juhtus paha lugu,

Kai sai pähe suure muhu.

Tuli Mõmmik, tegi pai,

ütles: „Ära nuta, väike Kai!“

Valu hoobilt kadus  ära,

aga eemalt kostus kära.

Oli kohe mõmmit vaja,

koridorist hädakisa kajas.

Haigemajja sattus Lea,

kellel  polnud olla  hea.

Mõmmik talle kaissu puges,

rõõmsalt juttu ette luges.

Mõmmik nüüd on haiglas tööl,

rõõmustab lapsi päeval-ööl.

Paneb su peale abistava käe,

terveks muutud nagu nõia väel.

Freia

Mõmmik

Mõmmik on üks hea ja pehme karu,

haiglas saab ta kõigist hästi aru.

Haiglas kurbadele  lastele

manab karuke näo õitsele.

Õues sadagu vihma või lund,

valvab rõõmsalt ta alati laste und.

Nii on haigetel  julgem magada,

kui vanemad peavad tööd rabama.

Samuti töötavad meeldivad arstid,

nii et laps  saaks terveks varsti.

Siis kaobki haigus kui tuul,

ja lapsel jälle  naeratus suul.

Mõmmikuta haiglas rõõmu poleks,

kurbust täis kõik päevad oleks.

Õnneks teeb ta laste elu  mõnusaks,

 teda tänab iga terveks saanud laps.

William

Haiglas elab vahva Mõmmik,

kõigi laste suur lemmik

Ta on kogu aeg rõõmus,

selline on mõmmi loomus.

Kord märkas ta häda-

midagi on täitsa mäda.

Kohale Mõmmik rallitas

ja haiget last kallistas.

Laps muutus  kohe rõõmsaks,

haigus ei muutunud võimsaks.

Mõmmik kutsus ka sõbrad,

kelleks olid head koprad.

Koprad last ravisid võluväel

ja Mõmmiku lahkel abikäel.

Mõmmiku kätes on hea roht

ja haigete elus tähtis koht.

Paul Pärtel

Mõmmiku head teod

Mõmmik aitab lapsi,

ema ja isegi papsi.

 Mirjami luumurd-

see on tõesti kurb.

Veel ta laulab, tantsib,

pärast oma palatisse vantsib.

Mõmmik mängib malet

ja silitab su palet.

Annabel

Mõmmik

Mõmmik on üks hea karu,

talle meeldib süüa kalu.

Laste muresid ta kuulab,

lastehaiglas ringi tuulab.

Ükskord juhtus lugu paha,

karu käpp jäi ukse taha.

Õudsalt valutas ta käpp,

täitsa sinine ta näpp.

Palatisse   Mõmmik toodi,

seal sai endale ta voodi.

Ikka oli väga valus,

söögiks aina kalu palus.

Haldjas tuli vaatama,

 karu käppa ravima.

Varsti terveks  sai Mõmmik-

arstide ja  laste lemmik.

Möödus päev ja nädal,

Mõmmikule anti medal.

Haldjas sõnas: „Tubli oled,

kas päriselt me juurde tuled?“

Nüüd elab  haiglas karu,

kes saab kõigist aru.

Lapsi tema rõõmustab,

kõiki neid ta armastab.

Rudolf ja Kutt

Mõmmiku head teod

Haiglas Mõmmik lapsi paitab

ja arstitädi teda aitab.

Aitavad ka haiglaõed,

kui laps mingit haigust põeb.

Kui lapsel kurb on meel,

seltsiline ta rõõmsaks teeb.

Kui lapsel ema haiglas pole,

karuke lohutab teda kohe.

Niipea kui laps kukub,

siis mõmm enam ei tuku.

Ta võtab lapse kukile,

kes haiget sai küünarnukile.

Mõmmikuga sa juttu ajad

 nii päeval kui uneajal.

Iial ei pahanda sinuga ta

alati mängib rõõmuga.

Anett ja Mari