Kadripäev- 25.november

KADRIPÄEV
Kustas Põldmaa

KADRI KIPSIB, KADRI KAPSIB,

KADRI KAHEHARULINE,

KADRI KALLIS NEITSIKENE,

KADRI TULNUD KAUGEELTA,

ÜLE SOO JA ÜLE RABA,

LÄBI PIKA PEERUMETSA,

LÄBI LAIA LEPAMETSA.

KADRI SOLKSAS SOODA MÖÖDA,

KASTEHEINAD KARVU MÖÖDA,

VESI VILKSUS SÄÄRI MÖÖDA...

KADRIL KASKNE HOBUNE,

TOOMINGASTA LOOGAKENE,

PIHELGANE PIITSAKENE...

LASKE KADRIL SISSE TULLA,

KADRI KÜÜNED KÜLMETAVAD,

KADRI VARBAD VALUTAVAD...

KADRILAUL KULLAMAALT

Kui mardid olid ära käinud, tulid paari nädala pärast kadrid. Suitsupääsukesed olid siis juba ammu Niilusemaal ning karu heitis siinsamas oma koopasse puhkama. Tusane ja pilvine on nüüd taevas, päeval on enamasti sula, aga öösel külmetab. Tumedad ja tinahallid on pilved ja sealt tuleb kord lumelörtsi, kord külma vihma. Ja nii terve päeva. Harva näitab ennast päikese kahvatu pale, mis ei suuda enam soojust ega valgust anda. Ainult selgetel öödel on siiski oma võlu. Taevas on siis nagu tähtedega vaip. Selgesti on näha Suur Vanker. Helgivad Veenus, Jupiter ja Saturn, paistavad Koot, Reha ja Sõel ning särab Linnutee hõbedane linik. Aga täiskuu öödel näitab kuu oma naeratavat põske.

Niisugusel valgusenapil, nukral ja igatsusterohkel sügistalve piirjoonel pühitsesid meie esiisad ja -emad oma karjakaitsja haldja Kadri austamiseks kadripäeva. See oli 25. novembril.

Meie esivanematel oli aga kadripäeva pühitsemine ühenduses karjakasvatuse ja põllumajandusega..

Kadripäeva kombed olid meil seotud esivanemate uskumustega, ilmastikuga, inimeste igapäevase tööga nagu teisedki eestlaste pühad ümber aasta. Mart oli üle põllu, Kadri üle karja, Mart andis hoogu viljakasvule, Kadri aga sigivust karjale, olles mõlemad põllumehele abiks ja tema head sõbrad.

Tööd ei tohtinud kadripäeval teha. Kohati käis keeld küll üksikute tööde kohta, nagu ketramine, kudumine, õmblemine ja jahipidamine metsloomade ja lindude peale. Karja eest hoolitseti sel päeval aga eriti hästi, söödeti paremini ja loomi ei tohtinud kadripäeval tappa. Küll aga pandi sigudikke aeda nuumale, et nende kasvamine oleks hoogne.

Kadrilaupäeva ja kadripäeva õhtul jooksid kadrid. Need olid valgetes naisterõivastes noored tüdrukud või ka poisid, kes kadriema või kadriisa juhtimisel lauldes ja tantsides perest peresse käisid. Nad korjasid ande ja soovisid pererahvale head karjaõnne. Rahvas kutsus neid ka kadrisantideks. Kadriemal oli tavaliselt laps - riidest nukk - kaasas, kellele tuli anda hambaraha, samuti ka kadriisal kaasas kadrihani - õlgedest tehtud hanekuju laste hirmutamiseks. Et hani lastele kurja ei teeks, pidi pereema andma kadridele kingitusi: linu, villu, õunu, herneid, mett või vööpaelu, kindaid, sukki, rätte... Saades kingitusi, ütlesid kadrid aitüma pereemale hüva andi andmast.

Mardi- ja kadripäevaga algaski nüüd pidutsemine põllu- ja karjahaldjaile. Sügis läheb üle talvesse. Käsile võetakse talvised tööd kodus ja metsas. Kadri istub nüüd Mardi süles ja teeb ettevalmistusi talveks. Kui mardipäeval külmetab või on lumi maas, siis Kadri vesistab ja sulatab selle, kuni Andres pulga ette paneb, s.t. et andresepäevast (30. novembrist) peab ilm uuesti külmale minema (6. detsembrist) või siis toomapäevast ( 21. detsembrist) tingimata.

Kadripäeval viskab talvetaat külma kivi merre ja sooja kivi allikasse, s.t. meie merelahtedele hakkab tulema jää, aga allikakohad järvedes ja jõgedes jäävad kogu talveks lahti. Ka pidid kadripäevaaegsed tuuled ja tormid tooma jõuludeks ilusaid ilmu. Ja missugune on kadripäeva ilm, niisugune on ta loodetavasti ka küünlapäeval (2. veebruaril).

Marti - kadrit jooksmine oli külanoorte seltskondliku läbikäimise viisiks, üksteisega tutvumiseks ja omavaheliseks lõbutsemiseks pimedal ja igaval hilissügisel. Pärast ringijooksmist talust tallu läksid kadrid tavaliselt kadriema või kadriisa tarre, kus jätkus koosviibimine laulude, tantsude ja mängudega hilisööni. Kuid peale noorte käisid päeval ringi mööda küla tõelised sandid, vaesed inimesed, kes olid huvitatud toiduainetest, villast, lõngast, linadest ja valmis riideesemetest. Noori marte - kadrisid huvitasid vaid maiustused, tants ja lõbus ringijooksmine oma seiklustega. Nii oli see veel käesoleva sajandi algul kodukülas, ja niisugusest ringijooksmisest sai endalgi osa võetud. Isegi linnades käisid lapsed hiljaaegu veel marti - kadrit jooksmas. Kahvatu kaja muistsest traditsioonist.

Kustas Põldmaa. Nurmelt ja niidult. - Tallinn: Valgus, 1976.