Pikk tee koju
Rein Maran
Nii kaua, kui
mäletan, on loodus alati olnud mu salaarmastus, mu rõõmude kestev allikas. Ma
pole tänini lakanud imetlemast seda vormide imeväärset täiuslikkust ja
mitmekesisust, mida loodus mulle pakub.
Olin päris pisike põnn. Mul oli sünnipäev.
Esimene, mida ma mäletan. Ärkasin hommikul keset lilli, mida mu kurttumm tädi
oli minu voodi piiretesse põiminud. Igalt poolt ümbritsesid mind õied, üks
kaunim kui teine. Imetlesin neid hiirvaikselt. Mind valdas harras rõõm. See oli
esimene loodusest osasaamise rõõm, mida mäletan. Ei julgenud end sel hetkel
liigutadagi. Tahtsin, et see lummus ei lõpeks... Et jääkski nii...
Rein Maran: Kuidas näha ja tunnetada loodust?
TEDxTallinn konverentsil
kõnelenud filmimees Rein Maran leidis, et loodusega vaimse kontakti saamiseks
võib alustada looduse pildistamisest.
Me oleme elu mitmekesisust, liikiderikkust
vähendanud, aegade jooksul tekkinud tasakaalu rikkunud. Aga äkki meil polegi
tarvis looduse mitmekesisust? Me elame ju valdavalt kõik linnas, kus me müüme
oma tööjõudu, poest ostame süüa… Kuidas saaks sellises olukorras luua mingit
vaimset kontakti maastiku, loomade, taimedega? Tavaliselt peetakse selleks
kontaktiks lõbusat, seltskondlikku matka või pidu kusagil rannal.
Julgen väita, et iseseisev kontakt ümbritseva
loodusega on täna väga lihtne. Selleks piisavad kõik vahendid alates
pildistavast mobiilist kuni tipptasemel fotoaparaadini välja. Ja need vidinad
ju lausa sunnivad meid vaatama, nägema, tunnetama.
Proovige minna mõnda looduslikku paika, et
seda pildistada – teie ees avaneb tohutu valikute hulk. Valides välja objekti,
on jälle valikud – mis suunas, mis nurga alt...
Kui kodus materjali üle vaadates tabab pettumus
- ja enamasti tabab – siis tuleb mõtiskleda selle üle, miks on see erinevus
looduse ja ülesvõtte vahel nii suur. Ja võib-olla tagasi pildistama minna. Aga
kui oleme piisavalt kannatlikud, siis ühel hetkel märkame, et oleme võimelised
märkama loodust ka niisama, ilma kaamera abita.
Tegelikult sõltub kõik sellest, kuidas me end
häälestame. Me võime minna loodusesse nii, nagu me läheksime oma
lemmikkunstniku näitusele. Imetlema tema elu, loomingut, fantaasiat.
Loomulikult jätame näitusesaali ukse taha oma igapäevaelu pudipadi ja läheme
tajume suurt ja meeliülendavat. Me läheme endale tõestama, et me elame veel.
Paraku jääb, nagu ikka näitusel, nii mõndagi võõraks, mõndagi me ei märkagi.
Aga midagi märkame ikka – midagi, mis paneb helistama hingekeeled ja tekitab
tahtmise külastada uusi näitusi. Aga looduses on neid näitusi oi kui palju.
Mida rohkem näitusi, seda avaramaks saavad
meeled. Ja ükskord küsime: „Kes sa oled?“ Ja võib-olla julgeme selle ükskord ka
vastuse anda. Selleks – head otsimist!
0 kommentaari:
Postita kommentaar