Headus tuleb alati tagasi

Headus tuleb alati tagasi

Paul Pärtel

Elas kord tore jänesepere: usin jänese-Juss oma ema-isaga. Polnud nad mingid rikkad, vähesegagi. Aga hingelt alati lahked ja päikeselised.

Kohtas kord jäneseema lumisel väljal põdurat põtra. Oli teine nii hädine ja hall, et lausa hale hakkas. Jänes jäi mõttesse. Mõne aja pärast põrkas ta kokku väsinult toidupoolist otsiva metsseaga. Jänese süda muutus raskeks. Ruttu kalpsas ta koduurgu ja saatis vapra jänese Jussiga toidumoona nii  tõbisele põdrale kui ka metssealegi. Oma  sahver jäi üsna tühjaks …

„Pole midagi,“ mõtles haavikuemand: „Vähemalt mõnelegi sain sellega murekoormat kergendada ja rõõmu tuua.“ Äkki kostis sahvri nurgast vaikset piiksumist – seal värises väeti hiireke, silmad näljast vesised. „Oot, oot! Küll leiame sullegi midagi!“ lohutas jäneseema.

Jõuluõhtuks oli jänesepere toidumoon otsas. „Pole midagi,“ lausus jäneseisa, „eks jõulud peame järgmine aasta …“ Siis aga kostus ukse taga kobistamist. Kui väle jänesepoeg ukse avas, seisid seal metssea, põdra ja hiire pered – täiskoosseisus, suured kotid head ja paremat toidukraami täis. Nad tulid jäneseperet tänama.