Meie esimene tund hämaras klassiruumis küünlaleegi väreleva tule paistel oli teistsugune kui igapäevased tunnid. Mõtisklesime ja jagasime oma mõtteid- tundeid elust ning surmast, lähedaste inimeste kaotusvalust, hirmudest ja lootusest...Igast lausekillust peegeldus oma arusaam ja tundemaailm, empaatiaga (mida ei saavat arendada) on ka õnneks kõik korras.
Sel ööl kõik hinged koju tulla tahaks,
sel ööl ei seata riivi koduust.
Sel ööl ei panda võõraid hääli pahaks,
sel ööl käib ringi palju igatsust...
(Uno Sikemäe)
0 kommentaari:
Postita kommentaar