2. koolipäev

OLEN SUUR VÕI OLEN VÄIKE,
SILMIS IKKA NAERUPÄIKE.
EI MA TAHA MAGADA,
TAHAN RÕÕMU JAGADA.

HOMMIKUSALM JÄI ÜHE MINUTIGA PÄHE, LIIGUTUSED VABASTASID VÄIKESED KEHAD PINGEST JA KOOLIPÄEV VÕIS ALATA...

TEGELIKULT ALGAS KOOLIPÄEV JUBA KLASSI SISENEMISEGA, KUI ÜLIPÜÜDLIKUD JA TEADMISHIMULISED LAPSED OMA AABITSA, PÄEVIKU JA KIRJUTUSVAHENDID KORRALIKULT LAUDADELE ASTASID. KUI ÕPETAJA KONTROLLIS, KAS KÕIK LAPSED IKKA OMA KOHA ON LEIDNUD, SIIS TÕUSID KLASSISOLIJAD VIISAKALT PÜSTI IGA ÕPETAJA KONTROLLRETKE KORRAL- NII UMBES 5 KORDA... KELL POLNUD SIIS VEEL HELISENUD, LÕPUKS TA HELISES...

KUI MIDAGI TEED-TEE HÄSTI! PÜÜTI KOGU HINGEST. NII PEABKI.
AH JAA, SAALIS TUTVUSMIMÄNGUS SAI PALJU NALJA. LOODETAVASTI MÕNE UUE SÕBRA NIMI JÄI JUBA MEELDE, JÄÄB KOHE KOGU ELUKS.
JA ÕPETAJA INGE KINKIS MEILE PALLI. SEDA OLI HÄDASTI POISTELE VAHETUNNIS MÄNGIMISEKS VAJA. SEE PALL ON KERGE JA PEHME, EI TEE KELLELEGI HAIGET, TREENIB HOOPIS KÄELIHASEID JA OSAVUST.

VÄIKE MURE OLI KA-MILLAL KOJU ÕPPIDA ANTAKSE, KAS IKKA ESMASPÄEVAL ANTAKSE? EKS SIIS TEISIPÄEVAKS ANNAME.

PÄEV LÕPPES TUBLI LAPSE KLEEPSUGA. TÕEPOOLEST SUUR RÕÕM ON ÕPETADA LAPSI, KES TAHAVAD ÕPPIDA. TE OLITE VÄGA TÄHELEPANELIKUD JA TÖÖKAD, SÕBRALIKUD JA VIISAKAD KA MUIDUGI. KIITUS!