Illustratsioonid luuletustele

Kevade tunne

Willem Grünthal- Ridala

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Taevas sätendab, särab ja selgub
õilmetes, aasade kohal,
õitsval, lõhnaval luhal
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Südames midagi salaja tärkab,
paisuvat, vallale püüdvat,
midagi õrnasti hüüdvat
hellana hinge helama ärkab.

LUMEHELBEKE JUHAN LIIV Lumehelbeke tasa, tasa liugleb aknale, tasa... tasa... Nagu viibiks ta tasa, tasa, mõtleks tulles ka: tasa, tasa! Miks nii tuksud, rind? Tasa, tasa! Rahu otsib sind - tasa, tasa...

NÕMMELILL

ANNA  HAAVA

Kanarbikus kasvasin, 

sambla süles sirgusin, 

kaste külm mind kaisutas, 

pilve puhkel paisutas: 

olen nõmmelill.

Tuli päike tulisilm,

teiseks, teiseks läks kõik ilm:

laasi hakkas hiilgama,

õhud õrnad õõtsuma,

ilutsema ma.

Metsas liikus muistne jutt,

minu laugel hale nutt:

võind õnnel hõisata

ega leinal laulda ka:

olen nõmmelill.

Oleks sügis, sureksin,

sambla süles närtsiksin!

Ei või õnnel hõisata

ega leinal laulda ka:

olen nõmmelill.

Sügise laul
Gustav Suits

Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.

Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.

Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks,
Tuul selle udu kord laiali ajaks!

Ilm aga sumestud hääletu.
Sügisepäev jõuab õhtule ju.

Kuhu küll lõpeb rändaja tee?
Öö tuleb, pime ja pilkana.

Ah, kui nüüd taevatähti oleks,
kui veel see öögi nii osatu poleks?

Talvine õhtu 
 VILLEM GRÜNTHAL-RIDALA


Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed
lähevad ree
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele...