Muraste loodusretk

 

/http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/slepp.htm/

Sanglepp
(Alnus glutinosa)
must lepp, emalepp, soolepp, seatamm

Sanglepp on Eesti niiskete metsade, jõeservade ja puisniitude tavaline asukas. Tihti võime teda kohata ka madalsoos. Niiskus teda ei hirmuta, samuti mitte külm, mis võib niisketel aladel tavalisest sagedamini esineda. Kuid ta ei talu liigset varju ja kaua seisvat põhjavett. Istutada tasub teda vaid viljakale mullale, sest mujal ei saavuta sanglepp oma täit hiilgust.

Sanglepp on omapärane ja kahtlemata ilus puu. Hästi torkab silma tema tumepruun või hallikas, vahel peaaegu must ja väga paks koor. Selle järgi on ta oma teise nime saanud: must lepp. Erinevalt meie teisest lepast, hallist lepast, kasvab ta tõeliseks puuhiiglaseks, kel võib jämedust olla niipalju, et kaks meest ei ulatu ümbert kinni võtma ja kõrgust ligi 30 meetrit. Kaunis on ka tema tumeroheline läikiv lehestik. Lehtede järgi on teda lihtne eristada hallist lepast. Nimelt on sanglepal lehetipp tömp või sageli isegi sisselõikega, halli lepa leht aga terava tipuga, umbes nagu kasel.

Kui me puud veel lähemalt silmitseme, näeme, et kuigi lepp pole okaspuu, on tal siiski küljes käbid. Neid käbisid on aga isegi ravimina kasutatud. Väikeste tumepruunide käbide sees on peidus viljad, pähklikesed, mis on vaevalt paari millimeetri suurused ja seetõttu õige kergelt lendavad tuulega jõeveele, ujuvad kaugemale ja sobivas kohas kasvavad neist uued sanglepad. Isasõied on neil urbadena, mida paljud on märtsikuus tuppa toonud ja pärast kirunud, miks kõik kollast tolmu täis on.

HARILIK LÕOKANNUS
A.Raitviir

Harilik lõokannus on lehtmetsade ja võsastike taim. Teda võime näha ja leida üksnes varakevadel enne puude lehtimist. Siis torkavad hästi silma tema sügavalt lõhestunud õrnad lehed ja nende kohal tihedasse õisikusse koondunud pika kannusega lillakad õied. Lõokannus õitseb väga lühikest aega. Soojade kevadilmade korral närbuvad õied juba paar päeva pärast puhkemist. Kiiresti valmivad ka viljad ja pudenevad seemned. Selleks ajaks, kui puud ja põõsad tõmbavad selga rohelise rüü, lõokannus juba koltub ja närbub. Ometigi jõudis ta lühikese ajaga lisaks õitsemisele ja viljumisele koguda toitaineid maa all asuvasse umbes kirsisuurusesse kollasesse ümmargusse mugulasse. Tegelikult kasvatab lõokannus igal aastal uue mugula, aga see areneb vana mugula sees. Mugulasse varutud toitainete varal hakkab taim järgmisel kevadel vara kasvama.

A.Raitviir. Kevadlilled. - Tallinn: Valgus, 1977. - Lk. 16.

 

Ilmakaarte tundmaõppimine ja kompassi kasutamine looduses.

Vesikirp ehk kiivrik on laialt levinud kõigis tiikides.

• Vesikirbu keha on keskmiselt 1 mm pikk ning meenutab kotti.
• Kaetud on keha läbipaistva kojaga, millest kumavad läbi 5 paari rindmikujalgu.
• Keha liikumisel on oluline roll tagakehal, mis väljasirutudes järskude liigutuste abil tõukab keha edasi.
• Kiivrikul on võimalik eristada kiivritaolist pead, millel asub üks suur liitsilm.
• Peas asub kaks paari tundlaid. Tundlad osalevad samuti liikumisel.
• Vesikirp on saanud oma nime iseloomuliku hüpleva liikumise järgi.
• Vesikirp hingab lõpuskotikeste abil.
• Vesikirp toitub hõljumist. Ööpäevas võib vesikirp ära süüa 5-40 miljonit bakterit.
• Vesikirbud on lahksugulised.
• Vesikirp ei ole nõudlik vee puhtuse suhtes.

 /http://www.studioviridis.ee/muraste/veeb/index.php?option=com_content&task=view&id=70/