Lennart Meri
(1929-2006)
Inimene kui õppimisvõimeline
olevus liigub tuntud minevikust tundmatusse tulevikku. Suudame minevikust kaasa
võtta ainult selle osa, mis meile on tuntud, ülevaatlik, seletuse või nime
saanud, läbipaistvaks ja omaseks muutunud. Nii elab minevik ehk ajalookogemus
meis edasi: inimene vajab ajalugu ja arvatavasti inimene ongi ajalugu. Mida
laitmatum on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on.(“Hõbevalgem”,
1976)
Uudishimu peab olema teie
igapäevane vari, mis teid saadab koolis, mis avab teie silmad ja kõrvad, ja
paneb teie suu neid samu küsimusi sõnastama, mida tänapäeval me peame ka
täiskasvanult iseendale esitama.
Rahvaluule, olgu siis
rahvalaulud, rahvatantsud või rahvamuusika on rahva kirjutamata ajalugu.
Pidage meeles,
et kool ei ole mitte kunagi igav. Et kool on alati õiglane ja et kool tahaks
väga kõigile teie küsimustele vastata. Kas ta oskab vastata? Ta oskab siis
vastata, kui te tõepoolest neid küsimusi esitate. Kui te olete julged, kui te
ei karda õpetajat, vaid mõistate, et koolis õpetaja on seesama nagu teie isa ja
ema kodus. Mõelge ka selle peale, et kool annab teile midagi väga olulist elus
kaasa. Mõnedes koolides on usuõpetus, mõnedes ei ole. Aga kool peab andma kaasa
selle tunde, mis on hea ja mis on halb. Ma arvan, et mul oli see minu kuues
kool, kui selgus, et kooli riietehoiust oli midagi varastatud. Ja ma mäletan
tänase päevani seda uskumatust, see oli sündmus, mida ma ei ole kuuekümne aasta
jooksul unustanud. Kool on meie kõigi kool. See on meie kodu ja seal peab
valitsema alati ausus, seal peab tugevam alati kaitsma nõrgemat. Poisid peavad
vajaduse korral kaitsma tüdrukuid. Need on niisugused väärtused, mis mitte
kunagi ei kao elust. Millel vastupidi on hirmus suur tähtsus, siis kui te olete
nii suured ja nii suured ja nii suured tulevikus.
Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.
0 kommentaari:
Postita kommentaar