Jakob Westholm

http://www.epl.ee/news/arvamus/jakob-westholm-ja-tema-kool

(lühendatult)

Westholmil olid oma kindlad kasvatuslikud põhimõtted ja veendumused, mis sageli ei ühtinud tollaste arusaamadega. Ta püüdis õpilastesse sisendada oma ellusuhtumist – seadke oma elule kindel eesmärk, jääge oma kutsumusele ustavaks igas olukorras, murdke ausas võitluses karastatud tahtejõuga eluraskused.

Westholm andis ise ladina keele ja kodanikuõpetuse tunde kahes viimases klassis. Ometi tundis ta kõiki õpilasi nii nime– kui ka nägupidi ja huvitus iga üksiku õpilase edasijõudmisest ja käitumisest. Ta pidas oma koolis üle Tallinna tuntud kõva korda, oli ise täpne ja nõudis teisteltki täpsust. Olles ise täiskarsklane, mõistis Westholm kõike ja võis õpilastele paljugi andestada, ainult mitte elumehelikkust ega enesepõletamist. Õpilasel, kes näiteks suitsetas või külastas restorane, ei olnud kohta Westholmi koolis. Ta ise luges sellist käitumist oma isiklikuks solvanguks ja kooli kasvatuslike põhimõtete raskeks haavamiseks, mille puhul ei saanud olla mingit andeksandmist.

Distsipliini ja ühtse vaimu loomiseks kehtis õpilastele range nõue: väljaspool kooli pidid nad alati kandma vormimütsi. 1921. aastal võeti kasutusele kirsipunane vormimüts musta randiga, kuhu oli kinnitatud kaks kuldset tammetõru, hiljem kooli kolmnurkne embleem tammetõrudega.

Westholm käis ainsa Tallinna keskkooli direktorina pidevalt võistlusi jälgimas ja elas siiralt kaasa oma poiste esinemistele. Veel täiseas õppis ta selgeks reaalkooli liuväljal uisutamise ja Mustamäel suusatamise. Ta oli kaasosaline esmakordselt Eestimaa koolide ajaloos toimunud oma kooli suusapäevadel Mustamäel. Õpilaste vaimset ja sportlikku isetegevust koolis pooldas Westholm sedavõrd, kui olud vähegi lubasid. Samas suhtus ta täiesti eitavalt õpilaste osavõttu koolivälistest organisatsioonidest ja ettevõtmistest, kui need ei olnud õpetajate või lastevanemate otsese järelevalve all ja juhtimisel.

Ruudi Toomsalu, kooli vilistlane /Eesti Päevaleht 11.veebruar 1998/