Küünlapäev, nimetatud ka küünlamaarjapäevaks, kohati pudrupäevaks, oli minevikus üks olulisemaid südatalve tähtpäevi. Muistses looduse- ja töödekalendris oli küünlapäeval oma kindel koht. Sellega lõppes kesktalve periood ja ulatuslikud pühadki. Algas kevade ootus ja ettevalmistus uueks tööajaks.
Küünlapäeva on nimetatud ka esimeseks suvepühaks.
Küünlapäeva on peetud ka naiste pühaks. Naistele anti rohkem vaba aega, nad käisid külas, kohati ka kõrtsis. Mehed tegid siis naiste koduse töö. Küünlapäeva päikesepaistest loodetakse sel aastal head tervist.
Küünlapäeva toitudest võib nimetada seapea, seajalgade ja -külje ning tangupudru söömist.
Ketrustööd pidid küünlapäevaks lõppema. Ilmad muutusid valgemaks, algas kangaste kudumine. Põllutööde alguseks pidid kangad kootud olema. Ketrustööd olid küünlapäeval keelatud, õmblemine aga paiguti soovitatud.
Küünlapäeval mainitakse ka küünalde valmistamist, need pidid siis hästi valge tulega põlema. Küünlaid valati tarviduse järgi ka teistel aegadel.
Päikesepaistelise küünlapäeva järgi loodetakse head heinaaega, soodsat rukkiõitsemise ja -kasvu aega, ehkki on ka vastupidiseid teateid: lumesadu ennustab head viljasaaki. Halb enne on küünlapäeva sulal. Sula ilm ennustab külma kevadet. Tuntud on vanasõna: “Saab küünlapäeval härg räästa alt juua, ei saa kukk maarjapäeval nokkagi kasta.”
Küünlapäeva õhtul on olnud kombeks ka tulevikku ennustada. Ennustamisviisid on samad, mis aastavahetuspühadel.
Eesti rahvakalender. I - Tallinn: Eesti Raamat, 1970. - Lk. 56 - 59.
0 kommentaari:
Postita kommentaar