"SIPSIK" ja SIPSIKU PÄEV

Sipsiku laul
Mu peaks on pandud vana sukk,
mul kehaks kleidikäis.
Ja nagu ikka riidest nukk,
ma olen vatti täis.
Ma mängin, tantsin, salme teen
ja olen laulumees.
Mind üles keerama ei pea –
mul endal elu sees.


MEIE KOOLI ESIMESTE KLASSIDE SIPSIKUTE PÄEV TOIMUB
7. NOVEMBRIL.
KÕIK SIPISKUD, ANUD, MARDID SAAVAD KOKKU AULAS KELL 12.10
SELLEL PÄEVAL VÕTA KAASA LÄBI LOETUD "SIPSIKU"RAAMAT.
TOIMUB KLASSIDEVAHELINE VIKTORIIN, MÄNGIME, ESINEME.
PALU VANEMAD APPI- KUJUTAGE LOOVALT OMA SIPSIKUT.
VÕTA KAASA MEISTERDATUD VÕI KINGIKS SAADUD SIPSIK.
KINDLASTI MÕTLEME MIDAGI PÕNEVAT EELNEVATESSE KUNSTITUNDIDESSE JA EESTI KEELE TUNDIDESSE.



Selline nägi välja kõige esimene Sipsik, mille kunstnik Edgar Valter joonistas.
Esmakordselt ilmus "Sipsik" juba 50 a tagasi , täpsemalt 6. juunil 1961. a "Tähekeses".



/Allikas: Vikipeedia/
"Sipsik" on üks Eno Raua tippteoseid, mille on illustreerinud Edgar Valter.
Sipsik on rääkiv, mõtlev ja võrdlemisi isepäiselt tegutsev kaltsunukk, mille Mart õmbles sünnipäevaks oma pisemale õele Anule. Kaltsunukk on nagu väike laps – rõõmus, uudishimulik, kohati hulljulge, vahel mõtlik ja nukkergi. Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides.
Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule "elutõdesid", nö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid asetaks ta mõnesse tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi – sedasama katuselkäiku, ujumist jne.Teoses on huvitav tähele panna, et kirjanik Eno Raua isa nimi oli Mart ning õde on Anu Raud – samu nimesid kannavad ka raamatu peategelased.